05.07.2006
Vello Salum: elu mõte on elu enda kvaliteedis
Pilistvere pastori Vello Salumi arvates peaks iga inimene tegema maatööd, sest see hoiab vaimu värske ning elu tuleb tema sõnul mõõta kvaliteedis, mitte eluavalduste kvantiteedis.
Enne vaimulikuks saamist pidasite maaparandaja ametit. Kuidas need kaks elukutset sarnanevad?
Meeleparandus ja maaparandus on väga sarnased – mõlemaga tuleb pidevalt tegeleda, muidu läheb asi hukka. Pilistvere pastoraadi ees on praegu järved, kuid enne oli seal soine heinamaa. Pärast kiriku kellatorni taastamist oli nende järvede tegemine siin minu esimene suurem töö.
Mõte oli selline, et ka Faust läks vanast peast maad parandama. Ka Tammsaare Indrek pettus linnaelus ning läks tagasi Vargamäele kraave kaevama. Vana mehena ütleb Pearu veel Indrekule, et isa tahtis sinust pastorit koolitada, aga sina pead jutlust kraavi kaevates.
Olen talus kasvanud, ja töötanud pikka aega Järvamaal vaimulikuna, seepärast mõistan Tammsaaret hästi.
Uku Masing on väga targasti öelnud, et inimese elu mõtteks võib pidada elusamust – ehk elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis, mitte mis tahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises. See on Jeesuse ütluse «olge täiuslikud, nagu teie taevane isa on täiuslik» eestipärane vaste.
Olete probleemsetele poistele suunatud projektidega ka kasvatustöös kätt proovinud. Mis teie hinnangul on praegu kõige rohkem laokile jäänud? Mis vajaks eraldi hoolt, kuid pole seda saanud?
Inimene sünnib isaseks või emaseks nagu kõik loomaliigid. Seal pole mingit erilist kasvatust vaja. Aga et isasest saaks pereisa ja emasest pereema, selleks on vaja kasvatust.
Poiste pereisaks kasvatamiseks oli peakool ehk leer, eraldi poistele ja tüdrukutele. Ilma selleta ei saanud naist võtta ega mehele minna. Ja seal räägiti nii tüdrukutele kui ka poistele seda, mida pereelus vaja teada. See oli osa täiskasvanuks saamise rituaalist.
Nüüd on pereisaks kasvatamine minimaalne. Võib isegi öelda, et Eestis puudub meeste poliitika. Poiste kasvatus on täiesti naiste asjaks jäänud, mehed pole omavahel solidaarsed, meeste-uuringud praktiliselt puuduvad. Isegi meestearste on kogu Eesti peale vaid mõni. Nii polegi imestada, et meie meeste keskmine eluiga on Euroopa madalamaid.
See pole mitte vastureaktsioon naisliikumisele, vaid meeste probleem on kasvatuse probleem – pole enam täiskasvanuks saamise rituaale.
Kas haridussüsteem siis ei suuda seda ülesannet täita?
Praegune kindlasti mitte. Tegemist on nõukoguliku haridussüsteemiga, millele on lisatud tugev kapitalistliku kasumajanduse aktsent. Kristlik kasvatus on rahualane kasvatus. Kahjuks pole meie haridusministrid isegi sellist kasvatust saanud, kuidas nad peakski oskama säärase kasvatuse vajalikkust hinnata?
Olen kuulnud, et panete inimesed, kes teie juurde tulevad, maatööd tegema. Kas ja keda see aitab?
Töö, nii füüsiline kui ka vaimne, on tervisliku eluviisi osa. Mõlemat tuleb teha.
Praegu on levinud näiteks sellised massiüritused nagu kepikõnd. Meie naabertalu perenaine, ise eluaegne pedagoog, ütleb selle kohta ikka, et selle asemel, et pensionäridele kepiga kõndimist õpetada, võiks neile hoopis kõpla kätte anda. Ja seda täiesti tõsiselt.
Meil siin on näiteks üle 900 mustasõstrapõõsa ja ma käin põõsaste vahesid vikatiga niitmas. Hoiab nii keha kui ka vaimu värske.
Igal Eesti perel peaks maakodu olema, olgu siis perel eraldi või talukoht suguvõsa peale. Linnainimestele, eriti lastele on maaelu väga vajalik, et neist mitmekülgsed inimesed saaksid. Asfaldi pealt tulevad paremal juhul ainult juristid ja ärijuhid, halvemal juhul kasiinosõltlased ja elukeskkonna hävitajad. Agronoome ja ökolooge sealt ei tule.
Ja mängumaa on ikka koduõu või koduaed, mitte asfaltväljak ja betoonist majad.
Viljandimaa austas teid selle aasta veebruaris vapimärgiga. Milliste tunnetega te selle vastu võtsite?
See oli tunnustus tööle, mida Pilistvere kihelkonna muinsuskaitse selts on teinud. See on tunnustus ka kirikunoortele ja kohalikele noortele, kes neis töödes on abiks käinud.
Lihtsalt kord on selline, et tuli anda üles üks nimi ja anti minu oma. Tegelikult on see meie kõigi ühist tööd kokku võttev aumärk.
Olete stalinismisohvrite memoriaali loomise eestvedajaid. Mida peaksid inimesed sinna kivikangrusse oma kivikest pannes mõtlema?
1987. aastal kutsus Lagle Parek üles stalinismiohvrite mälestust jäädvustama. Rahvas leidis, et see on õige asi. Eks ideid oli erinevaid, kuid lõpuks otsustati see rajada Eestimaa keskele.
Luuleteatri Valhalla noored pakkusid välja kivikangru idee. Memoriaali rajamine sai alguse 1988. aasta hingedepäeval, 2. novembril koristustalgutega. See oli erakordselt rahvarohke üritus.
See on vana traditsioon, et mure puhul pannakse kivi kas kivikangrule või veretöö toimumise kohale. Kui inimene paneb kivikangrule kivi ja võrdleb oma igapäevamuresid nende inimeste muredega, kes represseeriti ja Siberisse viidi, siis ta saab aru, kui väikesed on tema praegused mured.
Peret ja lapsi teil pole, kuid kas teil on mõni sünnipäevatraditsioon?
Olen lähtunud põhimõttest, et vaimulikuks ametissepühitsemine on laulatamine oma kogudusega. Kumb peaks siis vaimulikule tähtsam olema – pere või kogudus? Minu pere ongi minu kogudus!
Sünnipäev on tähtis lapseeas, hiljem aasta vanemaks saamine ei ole mingi saavutus, vaid hoopis kurb päev.
Vaimuliku elus on tähtsamad ristimise ja ametissepühitsemise aastapäev. Aga ega ma protesti, kui mulle sünnipäevaks õnne ja tervist soovitakse.
---------------------------------------
Vello Salum
• Sündis 5. juulil 1933 Elistveres Tartumaal.
• Lõpetas Jõgeva keskkooli 1952. aastal ja EPA hüdromelioratsiooni eriala 1957. aastal.
• Töötas Türil maaparanduse alal.
• Lõpetas EELK Usuteaduse Instituudi 1970. aastal ja töötas koguduse õpetajana Amblas ja Järva-Madisel 1970–1983 ning alates 1983. aastast Pilistveres. Lisaks hooldanud Kursi kogudust.
• Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige (1988).
• Aastatel 1990–1992 kuulus Eesti Komiteesse ja oli 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige.
---------------------------------------
Arvamus
Vello Salum on luteri vaimulikest üks budistlikuma ilmavaatega inimene.
Salumi vaimsele kvaliteedile on järele tulnud ka teguderohkus. Palju on selliseid vaimuinimesi, kes istuvad oma katusekambrites ja midagi ei toimu. Vello Salum on kõige tublim luterlane, kes võtab elust vaimset poolt, kuid ei taanda ennast ka füüsilisest küljest.
Mait Vaik
Ansambli Sõpruse Puiestee tekstide autor ja luuletaja
---------------------------------------
Õppisin Vello Salumiga ühel ajal Usuteaduse Instituudis. Lähedasteks sõpradeks jäime ka kolleegidena.
Vello on kuldsete käte ja hiilgavate ideedega mees. Vene ajal oli suureks probleemiks auväärsete kirikuhoonete korras hoidmine. Tema aga oli osav remondimees, kelle pea ei kartnud kõrgust. Nii sai temast ka üks Põltsamaa tornikiivri taastajaid.
Toomas Paul
teoloog
Vello Salum: elu mõte on elu enda kvaliteedis
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
