01.12.2007
Toomas Paul: kasvatuse küsitavus
Me oleme teadlikud oma vähem meeldivatest joontest ning püüame pidevalt neid vaos hoida. Soovime kogu hingest, et niisuguse pingutuse viljad jääksid kestma ja me saaksime need oma lastele edasi anda. Kuid siis märkame, kuidas meie järelkasv on hädas sellesama äkilise meele või sellesama häbelikkusega, millega me ise oleme rohkem või vähem edukalt võidelnud. Selgub, et meil ei ole mingit võimalust muuta geneetilist kaasavara, millega meie lapsed sündisid.
Ent lisaks geenidele jagavad vanemad oma võsukestele ka armastust ja hoolitsust varastel lapsepõlveaastatel. Nendelt tuleb toit, peavari, kaitse ning kõik muu, mida lapsed vajavad. See on tõesti nii. Kuid kas lapse seisukohalt on olulist vahet, kas te olete murelik ja kogenematu lapsevanem või autoriteetne ja kompetentne? Kas teie lapsed kasvavad siis suurema tõenäosusega intellektuaalselt uudishimulikeks, kui te maja raamatutega täidate? Kas see mõjutab lapse isikupära, kui te näete teda kaks tundi päevas kaheksa tunni asemel? Teiste sõnadega, kas see eriline sotsiaalne keskkond, mille me oma kodus loome, mõjutab tegelikult seda, millised inimolendid meie lastest saavad?
Mitmetes ulatuslikes ja hoolikalt planeeritud kaksikuteuuringutes on selgunud, et enamik iseloomujoontest, mis meid teevad selleks, kes me oleme – sõbralikkus, ekstravertsus, närvilisus, avameelsus jne –, on umbes pooles ulatuses geenide ning pooles ulatuses keskkonna määratud.
Üht täpsemat seda liiki uuringut tuntakse Colorado adopteerimisprojekti nime all. 1970ndate keskel värbas rühm Colorado ülikooli teadureid Robert Plomini juhtimisel Denveri piirkonnast kakssada nelikümmend viis rasedat naist, kes olid soovinud oma lapse adopteerimiseks loovutada. Nad testisid lapsi ja nende kasuvanemaid isikupära ja intelligentsuse määramise testidega regulaarsete ajavahemike tagant kogu lapseea vältel. Samu teste tehti ka 245 pärisvanemale ja nende bioloogilisele lapsele. Võrdlusrühma tulemused vastasid ootustele. Sellistes asjades nagu intellektuaalsed võimed ja isikupära teatud aspektid sarnanevad lapsed paljus oma pärisvanematega.
Adoptiivlaste puhul polnud aga tulemustel suurt midagi ühist nende vanemate testitulemustega. Need lapsed ei sarnanenud ei oma isikupära ega intellektuaalsete võimete poolest neid kuusteist aastat kasvatanud, toitnud, katnud, neile ette lugenud, neid õpetanud ja neid armastanud inimestega rohkem kui mis tahes kahe juhusliku võõraga.
See on, kui mõtlema hakata, üsna ebamugav avastus. Me tahaksime uskuda, et meie lapsed on meie moodi tänu mingile geenide ja kasvatuse kombinatsioonile. Loodame, et meie kasvatame nad suures osas endasarnaseks. Kuid miks siis adopteeritud lapsed oma adoptiivvanematega üldse ei sarnane? Colorado uuring ei väida, et geenid seletavad kõike ning et keskkond ei ole oluline. Uuring osutas vaid, et too oluline keskkond ei ole vanematekodu, vaid midagi muud.
Ameerika psühholoog Judith R. Harris väitis oma 1998. aastal ilmunud raamatus «The Nurture Assumption» («Kasvatuse oletus: miks lapsed kujunevad sellisteks, nagu nad kujunevad»), et see «midagi muud» on hoopis eakaaslaste mõju.
Miks, küsib Harris, ei võta immigrantide lapsed peaaegu kunagi üle oma vanemate aktsenti? Kuidas on võimalik, et kurtide vanemate lapsed õpivad rääkima niisama hästi ja kiiresti kui lapsed, kelle vanemad räägivad nendega nende sündimise päevast saati? Vastus on, et keel on lateraalselt omandatav oskus – see, mida lapsed teiste laste kaudu õpivad, on keele omandamisel niisama või enamgi tähtis kui see, mida nad kodus õpivad.
Harris väidab, et see kehtib ka üldisemalt: keskkonnamõju, mis aitab lastel saada selliseks, kes nad on – mis vormib nende karakteri ja isikupära –, on nende kaaslased.
Võtame näiteks teismeliste suitsetamise. Suitsetajate lapsed hakkavad suitsetama enam kui kaks korda tõenäolisemalt kui mittesuitsetajate lapsed. See on hästi tuntud tõik. Kuid see ei tähenda, et laste juuresolekul suitsetavad vanemad ongi eeskujuks, mida lapsed järgivad. See tähendab vaid seda, et osa suitsetajate lapsi on oma vanematelt pärinud geenid, mis nende nikotiinisõltuvuse ette määravad. Adopteeritud laste uurimine on näidanud, et suitsetajate kasvatatud lapsed ei hakka suitsetama sugugi tõenäolisemalt kui mittesuitsetajate lapsed. «Teiste sõnadega oli kasvatamiserinevuste (nt see, kas vanemad kodus sigareti süütasid või mitte või kas neil sigarette kodus oli) tulemus laste täiskasvanuikka jõudes iseenesest null,» kirjutab Ameerika psühholoog David C. Rowe oma 1994. aastal ilmunud, kõnealuseid uuringuid kokku võtvas raamatus «The Limits of Family Influence: Genes, Experience and Behavior» («Perekonna mõju piirid: geenid, kogemus ja käitumine»). Vanemate roll on passiivne – kromosoomide varustamine geenidega on suitsetamiskalduvuse suhtes oluline, kuid järeltulijatele sotsiaalselt mõjutu.
Rowe’i ja Harrise seisukohalt on suitsetamisharjumusega nakatumise protsess täielikult seotud kaaslastega ega ole täiskasvanute käitumise matkimine. See seletab, miks teismeliste suitsetamine kasvab ajal, mil täiskasvanute suitsetamine väheneb. Teismeliste suitsetamine tähendab olla noor, teiste noortega emotsionaalse kogemuse, väljendusliku keele ja rituaalide ühist jagamist, mis kõrvalseisjatele on läbitungimatud ja mõistetamatud.
«Teismelistele suitsetamise kahjulikkusest rääkida – See tekitab kortse! See tekitab impotentsust! See tapab! – on kasutu,» järeldab Harris. «See on täiskasvanute propaganda, need on täiskasvanute argumendid. Just sellepärast, et täiskasvanud suitsetamist heaks ei kiida – et sellega seondub midagi ohtlikku ja pahelist –, teismelised seda tahavadki.»
Süütu suitsetamine sai võetud näiteks, sest seda fenomeni on põhjalikult uuritud. Samasugune mall toimib ka tõsisemate sündmuste puhul. 22. aprillil 1999 leidis Columbine High’s Littletonis aset veretöö. Järgnenud kahekümne kahe kuu jooksul toimus üheksateist koolivägivalla juhtumit Ühendriikides. Kõik need matkisid tulistamist Columbine’is.
Sellised epideemiad järgivad sisemist stsenaariumi, millel on mõte ainult suletud maailmas. Uusaja algul lahvatanud nõiahüsteeria on praegu täiesti mõistetamatu. Briti psühhiaater Simon Wessely on kogunud teateid säärast liiki massihüsteeriate kohta paari viimase sajandi jooksul, alates 1787. aastast, mil Lancashire’i vabrikutöölised haigestusid ootamatult pärast seda, kui neile tundus, et neid mürgitas toonitud puuvill. Nii tollel kui ka kõigil järgnevatel puhkudel on sümptomid täiesti ehtsad. Ainult – oht on läbinisti ettekujutuslik.
Nakkava ärevuse viimane näide Eestist võiks olla Notðnoi Dozori kogukonnas puhkenud paanika eesti raha vahetamiseks «kõva valuuta» vastu. Jõuaks vaid veel enne 26. novembri ööl toimuvat krooni devalveerimist!
Fakt, et paljud puhangud toimuvad koolis, on hüsteeriajuhtumitele tüüpiline. «Klassikalised juhtumid puudutavad alati kooliõpilasi,» nendib Wessely. «Näiteks kuulus juhtum, mis hõlmas sadu koolitüdrukuid, kes varisesid kokku Nottingshamshire’i dþässifestivali ajal 1980. aastal Suurbritannias. See kõik aeti ühe kohaliku farmeri mürgipritsimise süüks.» Koolides on viimase kolmesaja aasta jooksul toimunud enam kui sada viisteist dokumenteeritud hüsteeriapuhangut.
Laste ja teismeliste epideemilisel käitumisel ei ole alati identifitseeritavat ja ratsionaalset põhjust. Lapsed haigestuvad sellepärast, et teised lapsed haigestuvad. Columbine’i-järgne koolides tulistamiste seeria ei erine selles mõttes muudest. Rituaalsel, dramaatilisel, enesehävituslikul käitumisel teismeliste hulgas – olgu selleks siis enesetapud, suitsetamine, relva kaasavõtmine kooli või siis minestamine pärast kahjutu kokakoola rüüpamist – on erakordselt nakkav jõud.
Noorteühiskonna areng viimastel aastatel on sedasorti eraldatuse võimalusi suurendanud. Malcolm Gladwell sedastas aastal 2002 ameeriklaste kohta: me oleme teismelistele andnud rohkem raha, seega on neil lihtsam ehitada oma sotsiaalseid ja materiaalseid maailmu. Me oleme neile andnud rohkem raha omasugustega koos kulutamiseks – ja vähem aega täiskasvanute seltsis veetmiseks. Me oleme neile andnud e-posti ja mobiiltelefonid, nii et neil on võimalik täita kõik tühjad punktid oma päevas – tühjad punktid, mida kunagi võisid ehk täita täiskasvanute hääled – oma kaaslaste häältega. See on maailm, mida juhitakse kõmu loogikaga, nakkavate sõnumitega, mida teismelised omavahel edastavad. Gladwell ennustas: «Columbine on praegu kõige väljapaistvam üksildusepideemia teismeliste hulgas. See ei jää viimaseks.»
Lapsed ei ela globaalkülas reaalset, vaid virtuaalset elu. Ei jää ka Soome Jokela koolitulistamine siinkandis viimaseks. Selle kordumist Eestis peab tõenäoliseks 73 protsenti Postimehe küsitletud koolijuhtidest. Kodu ja kooli kasvatamisele vaatamata.
Toomas Paul: kasvatuse küsitavus
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
