15.03.2008
Persoon: Sakarias (Jaan) Leppiku õnnistatud paik on isamaa
Sakarias (Jaan) Leppik sündis 1969. aastal Valgas, üles kasvas Helmes. Õppis Tõrva keskkoolis ja muusikakoolis, Tartu Ülikoolis, EELK Usuteaduse Instituudis, käsil on õpingud EAÕK Püha Platoni seminaris.
Töötanud Nigula Riiklikul Looduskaitsealal, restaureerimisfirmas «Wunibald», lektorina kõrgkoolides, välismajandusuudiste toimetajana BNSis, autori ja saatejuhina televisioonis ning raadios, teeninud EELK Kose, Tuhala, Helme, Taagepera ja Tallinna Toompea Kaarli koguduses. Oli Riigikogu IX koosseisu liige, kuulus põhiseaduskomisjoni.
Valdab saksa, inglise, vene ja soome keelt, teeb tõlkeid kreeka, prantsuse, taani, ladina ja vanaheebrea keelest. Laulab gregoriaani kooris Vox Clamantis ning on kuulunud Pariisi Gregoriaani Koori. Klassikaraadio autor ja saatejuht. Aastast 2005 teenib EAÕK Hiiumaa preestrina. Käib sageli isakodus Helmes.
REKLAAM
Milline oli teie eredaim lapsepõlveelamus?
«Ju oli see ikka midagi keelatut ... Ilmselt Pikasillas Võrtsjärve mängude aegu Väikese Emajõe delta kaldaniidul suveöises hõljuvas udus salamisi õlut juua. Siis kohe sauna ja pärast seda võis vanaonu tares pista suitsulatikat, saia ja mett. Ja lakka magama. Mõnikord tunnen tänini isegi unes sahvri lõhna.
Negatiivseim elamus ei olnud sugugi see, et sain isalt ka füüsilist nahutust. See tekitas kõigest ühekordse trotsi. Olin väga lugev laps, nagu mu enda poeg praegu. Ja sestap oli negatiivseim elamus kahtlemata see, kui õhtul lugemine rangelt lõpetati ja tuli summutati. Siis kobrutas kogu mu sisemus väga pikka aega. See oli midagi irratsionaalse viha taolist, mis ei lahtunud kergelt.»
Kes oli teie jaoks meeldejäävaim õpetaja?
«Mul on neid olnud kaks: Valga muusikakooli erialaõpetaja Eva Tammemägi ja hiljem Usuteaduse Instituuti astudes professor Evald Saag. Nad olid mõneti sarnased – andsid õpilasele õnge kala asemel ja samas oli neis mõlemis valmisolek mõista, mis minu sees toimub ning mis on mulle tegelikult tähtis. Ka ei näidanud nood õpetajad kunagi näpuga. Andsid võimaluse avaralt areneda.»
Mis juhtis teid kirikuteele?
«Kes seda täpselt teab ... Uskliku inimesena ütlen avameelselt – mis mõnele võib tunduda ju triviaalne: Jumal juhtis. Aga kelle läbi? Kõigepäält mõlemad vanaemad, siis isa kunstikogu, siis eestiaegne kirjandus, siis Ameerika Hääl, siis jõulud Helme kalmistul, siis armeeteenistus Ida-Saksamaal ja nii edasi. Tegureid oli palju, nende säsi sama.»
Miks põikasite ajuti teistele radadele, nagu näiteks poliitika?
«Sellelt rajalt ei ole ma tegelikult kunagi lahkunud. On üpris loomulik ja hää, et teatud vanuses ja ajalooliste olude edenedes ning kokku langedes vajab noor uuriv tegelane väljakutset teostada ennast terve etnose huvides. See viis Res Publicasse, mis siis õnneks ei olnud veel partei.
Mu meediategevus toetas mu samme mõista riigi tuksumise põhialuseid – säält oli loomulik samm minna parlamendivastutuse taaka kandma. Hiljem tugevnes mu teatrihuvi sedavõrd, et pärast Riigikogu saingi teotseda Tallinna Linnateatris ja näha teatriloomingulise protsessi kõiki tahke, vägevust ja muret.
Kusjuures – seda kõike Linnateatri nendel päevadel, kus aastaid koos püsinud homogeenne trupp oli täis loomingulist väge ega näidanud väsimuse märkigi.»
Miks toimus kirikuvahetus?
«Inimesed armastavad üldistada. Aga ühe inimhinge ilmanägemus sellele ei allu. Tuleb eraldi kaeda. Minu vaimulik kasvamine oli pikaajaline ja pidev protsess. See päädis mu usulistes veendumustes ja kogemustes kinnitusena, et ortodoksia on minu ilmavaade. Kristlik ennekõike ja arvestab midagi eelistamata inimese kõikide meelte koostööd.
Ortodoksia on roheline kristlus – kõige loomuliku ja looduspärase kvintessents, mis saab oma aluse radikaalses manifestatsioonis: Jumal on saanud inimeseks, et inimene saaks jumalikuks. Ja sellega kaasneb loomuldasa vastutus nii Looja kui looduse ees.
Eestipärane õigeusk on soe, armastav, samblalõhnaline. Vaikne ja salajane. See ei ole juriidilist mõtteviisi kohandav ega kõikelubav. Vaim peab saama liikuda.
Ortodoksia annab inimesele võimaluse kõrbeerakute ja vanade kuulsate kirikuisade viisil leida endale vabadus, mille raamid on ilma asetanud Kristus ise ja mis ei seo sind kapladesse ega nõua sult masohhistlikku elulaadi koos tarbijamentaliteedi kummardamisega.
Mõistsin, et kõige muistsema ja autentsema kristluse vorm – ortodoksia – on lihtne ja inimeste siseeluga arvestav, tükkimata kellegi hinge sügavaimatesse soppidesse, annab hinge liikumisele hoopis toe ning verstapostid.
Minu jaoks jäi luterlus oma õpetusliku paljulubavuse, seisukohtade pragmaatilisuse ja ratsionaalse vagadusvormiga liiga väheseks kristluse väljundiks. Olen kaugel germaani eluväärtustest, mida peegeldab ka suurem osa tänasest eestipärasest luterlusest, kannab see siis Ida-Preisimaa või Skandinaavia kuube.
Pidin tegema otsustava sammu, sest vastasel juhul ei oleks ma keegi. Kuidas saanuksin vaadata peeglisse ja uskuda seda, mida teistele räägin? Ma tahtsin ja tahan ulatuda puudutama saladusi.»
Millise kogemuse andis Riigikogu?
«Riigikogu andis kogemuse sellest, kuidas, millises poliitilises kultuuris ja millise metodoloogia alusel sünnivad seadused, mis määravad etnose elu, oleviku ja tuleviku lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis. Ehk ka, kuidas elab ja tuksub riik tervikuna, koosvaatavalt.
Mujalt sellist kogemust saada ei ole võimalik, sest ajalugu kujundab parlamendi töövajaduse ja -iseloomu ning tänane Riigikogu koosseis tegeleb hoopis teiste ülesannetega, võrreldes tollasega. Olen täis sügavat tänumeelt kogemuse eest ja kindlasti kasutan seda kogetut oma elu jooksul kui väärt tööriista nii Eesti kui kiriku hüveks.»
Mida tähendavad teile isamaa ja emakeel?
«Minu isamaa on mu jõulusõim. Eestis sündinuna olen ellu kutsutud väärtustama sünnimaa vaimseid rikkusi, neid austama ning austama ka siin elavaid inimesi. Kui hää Taevaisa oma «programmi kohaselt» (professor Evald Saagi väljend) asetab mind elama kuhugi mujale, ei lakka Eesti olemast mu isamaa. Surmani.
Emakeele tähtsust ei ole mu meelest võimalik pallides hinnata. Emakeel on mu identiteet, mu mõtte, mu armastuse väljendaja.»
-----------------------------------------
Leppik muusikast
«Ehk sai muusika inimese jaoks alguse aja ja ruumi loomisega? Usun, et inimkõrvad oleksid üsna tõenäolikult saanud korraliku detsibellihulga, kui see toimus.
Loomisloos Vana Testamendi 1. Moosese raamatus on eestikeelsetes tõlgetes üldiselt kirjas, et «Jumala vaim hõljus vete kohal». No mis ta seal lehvis või hõljus – kardan, et pigem märatses, möllas, möirgas, oigas ja marutas. Tegu oli ju väe kasutamise, mitte lembeluule esitamisega. Kuulge, tegu oli ju loomisega ning ruumi ja aja, vete ja planeedi kreatsioon vaevalt et piano pianissimos või dolces kõlab!
Küll aga on tõeline küsimus see, millist muusikat kuuleme teispoolsuses juhul, kui meid arvatakse Jumala aujärje ees Teda austama? Kohtudes sääl saame teada ja mitte praegu.
Looduslikud helid on oma olemuselt jumalikud. Inimeste tehtud helid on inimlikud. Looduslike eesmärk on mu arvates inimesele ning looduskeskkonnale loomuliku elukeskkonna tekitamine ja selle ülalhoidmine ning jumaliku kreatsiooni ilu edasiandmine. Viimane väljendub tihti inimese juures nähtusena, mida võiks tinglikult nimetada inspiratsiooniks.
Inimeste tekitet helide eesmärk sõltub selle inimese või nende inimeste intentsioonist: kas helide tekitamise või kokkuseadmise eesmärk on ülesehitav või laialipillutav, juhtiv või eksitav, hää või siis halva suurendamine – kas inspiratsiooni saanuna kasutab inimene seda harmoonia või destruktsiooni loomiseks.»
Persoon: Sakarias (Jaan) Leppiku õnnistatud paik on isamaa
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
