Rahvakalendris rukkimaarjapäev, lääne kirikus ka Jumalaema taevaminemise püha. Kolmas üleilmne kirikukogu Efesoses aastal 431 andis Neitsi Maarjale nime Jumalasünnitaja, sest Jumal tahtis tema kaudu sündida nähtava inimesena.
Aga Maarja on mitte ainult Jeesuse ema, vaid kõigi usklike, kogu loodu ema, olles meile tähtsaim kaitsja, kostja ning eestpaluja oma poja ees. Täiusliku armastuse emana on ta ise armastus. Juhatades kristlasi, kes teda palves meenutavad, aitab Jumalaema nüüdki kõiki usklikke vastu võtta Lunastaja armu ja õnnistust.
Oma uinumise järel läks Jumalaema taevasse nii hingeliselt kui ihuliselt, samal ajal jäädes väga lähedaseks inimkonnale. Ta on täiesti teisel pool surma ja kohtumõistmist, elades juba tuleva aja elus. Temale on ainsana inimestest juba osaks saanud see, milleni ülejäänud inimkond loodab jõuda.
Oh, Jumalasünnitaja, sünnitamises hoidsid sa neitsipõlve alles ja pärast surma ei jätnud sa maailma maha. Sina, Elu Ema, läksid elu sisse ellu ja oma palvete läbi päästad sa surmast meie hinged.
Haud ja surm ei saanud võimust Jumalasünnitaja üle, kes on palvetes uinumatu ja eestseismises meie kindel lootus, sest tema kui Elu Ema viis elu sisse see, kes tema neitsilikku ihusse oli asunud.