07.11.2008
Hannes Nelis: võtke aega hingedeaja jaoks
Hingedepäevast mardipäevani kestab hingedeaeg. Sel ajal leidsid juba vanad eestlased rohkem aega mõelda oma kadunud sugulaste peale. Kaarma ja Valjala koguduse õpetaja Hannes Nelisega arutlesime aga nii hingede kui matuste üle.
Kas meie matusekultuuris on midagi muutunud?
Ma olen üsna noor vaimulik, sest minu vaimulik praktika on pisut üle 15 aasta. Selle lühikese aja muutustest oleks keeruline rääkida.
Matusetalitused, mida meie kirikus teeme, on ikka endist moodi sellest ajast peale, kui mina vaimulikuks sain.
Kuid olen tähele pannud, et ilmalikke matuseid on jäänud vähemaks.
Kas kirik lubab matuseid ka neile, kes ei ole kiriku liige?
Oleneb, kuidas lähedased ja lahkunu on soovinud. Kui inimene ütleb, et ta ei ole kunagi kirikus käinud, siis see ei pruugi tähendada, et ta kiriklikku matust ei tahaks. Kirik on ennekõike hingehoidja. Kogu matusetalitust on ju eelkõige vaja leinajatele ja kirikul on siin ideaalne võimalus pakkuda inimestele lohutust ning lootust.
Küll aga tahaksin inimestele öelda, et laske kirkus ennast kirikuõpetajal juhendada.
Teinekord tahavad inimesed kirikus liiga kiiresti tegutseda. Kui tullakse kirikusse, tuuakse oma pärg ja kohe tahetakse ka jumalaga jätta ning omastele kaastunnet avaldada, ilma et talitus oleks pihta hakanud.
Kuid kõigeks on oma aeg.
Kas pole matusetalitused muutunud kiiremaks ja lühemaks?
Linnas on elutempo kindlasti hoopis midagi muud. Mul on olnud võimalik võrrelda linna ajaga. Seal käisid matused küll väga kiiresti. Linnas ei ole enamasti selliseid kodusid, kust ärasaatmist teha. On kirik ja kogu matus kokku umbes kolm tundi.
Maal on see päevatöö. Alustame hommikul kodust, siis tuleme kirikusse, siis surnuaeda ja maainimeste puhul on see lausa solvav, kui kirikuõpetaja ei tule peielauda.
Kas korralik ärasaatmine aitab leina paremini läbi elada?
Kõik oleneb inimesest. On ju erinevaid elulugusid, erinevaid seoseid leinaja ja lahkunu vahel. Kui lein ja valu on suured, siis on vaja rohkem aega. Ega ka kirik ei saa valu ära võtta, see tuleb läbi elada.
Nii nagu sündimine tuleb läbi elada, nii ka lahkumine. Selleks on vaja aega. Mitte midagi ei toimu järsku.
Miks enam surnuaias kirstu ei avata?
Olen seda meelt, et seda pole vaja teha. Sellepärast, et kunagi ei tea, milline on ilm. Kirikus on kirst avatud, seal jäetakse hüvasti, tehakse pildid. See on ka praktiline lähenemine, sest kirstukaane avamine lahtise haua ääres on väga ohtlik asi. Midagi võib sisse variseda. Samuti ei tea kunagi ette, kuidas kadunu transpordi vastu on pidanud.
Vanasti avati surnuaias kirst ja loomulikult, kui soovitakse, saab seda nüüdki teha.
Kas urnimatuste puhul on midagi teisiti?
Mulle on jäänud väga head muljed tuhastamisele saatmise talitustest. Neid tehakse kirikus ja kiriklik talitus on täpselt samamoodi, ainult surnuaeda minemise asemel pannakse kirst auto peale ning lehvitatakse talle järele.
See on omastele selles suhtes lihtsam, et ei ole reaalset mahamatmise nägemist.
Igal inimesel on oma suhe urnimatusesse. Kui ma olen vestelnud nende inimestega, kes on urnimatuse läbi elanud, olen aru saanud, et on kuidagi kergem.
Pärast, kui urn tagasi tuleb, siis oleme läinud juba väiksemas ringis kalmistule või mere äärde ja toimetanud viimase talituse. Kirikuõpetaja ei pea tulema enam urni juurde, aga omaksed on seda palunud, et ka seda osa väärikalt teha.
Kas nüüd tuleb välja, et ühel inimesel on kaks matust?
Kirikliku matuse puhul on nii, et matus on peetud siis, kui vaimulik on pannud mulla. Mina olen vana traditsiooni austaja ja panen mulla kirikus. Kui inimesele on pandud kolm korda peoga vett pea peale ristimise hetkel, siis vanasti nimetati mulla panemist kirikus ka mullaga ristimiseks.
Kui lahkunu läheb sel moel tuhastamisele, siis kiriku silmis on inimene juba maha maetud.
Kas võib olla, et mõni soovib urnimatust lihtsalt ahastusest?
See on individuaalne. Kindlasti on neid memmesid, kes mõtlevad, et mis ma ikka oma lapsi vaevan. Lasen tuhastada ja puistaku tuhk laiali, siis pole kohustust surnuaial käia.
Võib aga ka nii mõelda, et kui kaovad ära hauad, kaob ka juurestik.
Hauad ju kõnelevad meile millestki ja kellestki. Ma võtan oma lapse või lapselapse kaasa, lähen surnuaeda ja räägin neile kunagi elanud inimestest.. See on hea võimalus seda juurestikku kinnitada. Kui tuhk visatakse õhku või merre, siis selline võimalus puudub.
Kuid mul on ka kogemus, et kui inimene suri, siis ta tuhastati ilma matuseta ning seejärel toodi urn siia. Seejärel pidasime kirikliku talituse mere kaldal ning tuhk viidi paadiga mere peale ja puistati laiali. See oli lahkunu soov ja see loeti ette tema kirjast.
Mees põhjendas, et on tulnud eikusagilt ja läheb eikusagile - lähen ka olematusesse ja jään teile meelde sellisena nagu olin. Kui Saaremaale tulete ja kuulete laine loksumist vastu praami, see on tervitus minu poolt ja te teate, et olen kogu aeg olemas.
Mõnes mõttes oli üllatav see, et iga lähedane ütles midagi südamlikku lahkunu kohta. Meil ei ole muidu seda kommet, kuid näiteks Soomes pannakse pärjad hauale nii, et igaüks ütleb midagi.
Kas võib juhtuda, et nii kaovad ükskord surnuaiad sootuks?
Mõnel on väga oluline see, et ta saab kuhugi minna. Teisele ei ole see koht nii oluline, vaid ta võib küünla panna ka mujale.
See on nagu pattude andeksandmisega – mõni loeb Raamatut ja saab sealt abi, teine vajab kirikuõpetaja häält ja puudutust.
Ma ei julgeks mingit reeglistikku ega suunamist teha.
Nii et kristliku maailmapildi järgi pole tuhastamine vale?
Me oleme mõelnud selle peale, et kristlastest inimesed ju ka hukkuvad, põlevad majja sisse. Mis nende elu ja hingega siis juhtub?
Mina olen seda meelt, et Jumalal ei ole mitte ükski asi võimatu. Kui ta tahab sind tuhast üles tõsta, siis ta tõstab sind tuhast üles. Kui ta tahab sind mullast ülesse tõsta, siis ta tõstab sind mullast ülesse.
Kummaline on minu meelest aga see, kui on lastud oma lähedane tuhastada ning toodud urn koju kamina peale.
Kas sellist sidet lahkunuga pidada on nüüd kõige õigem. Ikkagi tuleb teha mingi otsus, teha mingisugune läbilõige. Ka leina ei saa lõputult pidada. Leina lõpp on see, kui kadunu leiab oma viimse puhkepaiga.
Mulle on ka matusepäeval öeldud, et kohe palju kergem, kui haud on kinni kaetud.
Ja sama on ka urniga, kui oleme ta mulda pannud või tuha laiali puistanud.
Kas meie surnuaiakultuur võib ühel päeval kaduda ja hakkame sarnanema Ameerikale, kus suure välja peal ühesugused hauad?
Meie surnuaiad on erilised. Siin lööb välja eestlaste individuaalsus. See on minu plats ja siia pole teistel asja. See komme on arvatavalt pärit venelastelt. Soomlastel selliseid surnuaedu pole. Soomes käivad ka matused väga kiiresti. Seal on teistsugune matusekultuur. Ka oma priske peielaua poolest sarnaneme rohkem venelastele.
Ma arvan, et meie surnuaiakultuur ei sure välja.
Kuid meie matusekultuuri juures võiks mõelda mõnele pisiasjale. Näiteks on mul alati ääretult kahju nendest meestest, kes oma parimas ülikonnas ja kingades hakkavad hauda kinni ajama.
Tellitud kinniajajatega on aga olnud juhuseid, kus nad on purjus ja tuleb vaadata, et nad hauda ei kukuks.
Meil oleks aeg võtta kasutusele selline asi nagu hauakaas. See on plastikust tehtud ja muruimitatsioon on tal peal. Kui kirst on hauda asetatud, siis pannakse see kaas haua peale ning sinna peale lilled, pärjad, küünlad ja tehakse lõpupilt. Ja siis tuleb vastav inimene, kes haua kinni ajab ja paneb pärjad tagasi.
Mida aga ütleksid veel hingedepäeva kohta?
Selle päevaga algas hingedeaeg ja see lõpeb mardipäeva paiku. Vanasti oli eestlastel aega tegeleda hingede ajaga. Igale asjale on vaja aega, nii nagu leinaajale nii ka hingedeajale. Aega mõelda ja mõtiskleda oma lähedaste peale.
Me võime panna küünla põlema igal ajal ja kasutada küünlaid mõtlemise jaoks. Kui me ise ei oska enam palvetada, mediteerida, siis küünal võib seda teha meie eest.
Hingedeaeg ei nõua hingehinda, vaid see on aeg mõelda ka sellele, mida kõike me vahel oma hinge tagant ära anname, et ühte või teist asja endale saada. Et vahel on hinged lausa hingetud selle ralli ajal.
Hingel oleks ehk soojem, kui me võtaksime väikese küünla ja leiaksime aega väikese mõtiskluse jaoks - see ei küsi meilt mingit hinda.
Hannes Nelis: võtke aega hingedeaja jaoks
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
