06.12.2008
Juhtkiri: ajalugu hindab
Eile siit ilmast lahkunud Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II oli kahtlemata mõjuvõimas isik. Kui mõjuvõimas täpselt, seda on praegu raske hinnata. Nii nagu teiste kirikupeade, nii ka patriarhi elust, tegevuse mastaapidest ja mõjust poliitikute otsustele näeb avalikkus ju vaid murdosa.
Kindlasti on tulevikus oodata palju uurimusi, mis tema tegevust analüüsivad ja hindavad, seega ongi vara üheseid seisukohti võtta. Läänelikus, sekulariseerunud ühiskonnas ei mõisteta tihti usujuhi rolli, ent Venemaal ning ka siinsete venelaste seas oli Aleksius II tähtis moraalne liider. Enamikule Eesti avalikkusest oli ta vastuoluline figuur.
Olgu märgitud, et nii Eesti kui ka Venemaa ajaloos on see ilmselt ainulaadne juhtum, kui vene kirikupea on sünnijärgne Eesti kodanik.
Eestlastele peaks ta meenuma kas või seoses Arnold Rüütliga. Meenutagem, et tänu Aleksius II-le kohtusid president Arnold Rüütel ja Vladimir Putin. Kuigi see kohtumine ei toonud kaasa muutusi kahe riigi diplomaatias, võib seda tõlgendada kui Aleksius II katset probleemseid suhteid veidi siluda.
Seda tõlgendusviisi toetab ka välisministeeriumi praeguse asekantsleri, Eesti Moskva endise suursaadiku Marina Kaljuranna kirjeldus patriarhist kui sümpaatsest inimesest, kellele läks Eesti saatus väga korda.
Arvestades Eesti-Vene suhteid, on vene kirikupeal ju kaks võimalust: kas valada õli avalike avaldustega tulle või püüda suhtumist tasakaalustada. Arvatakse ka, et Aleksius II vaoshoitus jahutas Eesti-suunal nii mõnegi Vene poliitikust tulipea indu.
Teisalt jällegi ei tohi loomulikult unustada, et vene õigeusu kiriku pea esindab seda riiki, mille kirikupea ta on. Lisaks sellele oli mehel KGB-minevik ja sedagi ei saa arvestamata jätta.
Paraku ei saa alahinnata Aleksius II rolli siiani kestvas vaidluses kirikuvarade üle. Ajal, kui suur osa Eesti õigeusu kiriku vaimulikest avaldas soovi taastada kiriklik järjepidevus sarnaselt Eesti riigiga, seisis Moskva patriarhaat sellele järjekindlalt vastu.
Liialt selgelt kumas sellest läbi Venemaa ametivõimude soovimatus kaotada viimanegi eelpost Läänemere kaldal pärast Punaarmee lahkumist.
See omakorda aga lõhestas Eesti õigeusklikke, kuigi kahtlemata olnuks Alek-
sius II sõnal piisavalt kaalu, et asjade sellist käiku vältida.
Juhtkiri: ajalugu hindab
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
