09.12.2008
Igor Taro: peaaegu pühak
Täna jõuab Moskvas viimsesse puhkepaika Venemaa 15. patriarh Aleksius II. Ta on olnud üks neist kirikupeadest, kelle kohta ütlevad ajaloolased, et ta võttis kirikujuhtimise üle keerulistel aegadel. Vene uusima ja väga tormilise poliitilise ajaloo mõistes on see suisa mitu epohhi.
Mida on kirikul poliitikaga üldse pistmist? Selgub, et omajagu need kaks siiski ristuvad. Kas või aruteludes, kuivõrd mõjuvõimas on olnud lahkunud patriarh (ning Vene õigeusu kirik) või kui sõltuvuses on ta olnud Kremlist. Neid kahte ühendab füüsiliselt samanimeline muuseum-kaitseala Moskva südalinnas.
Kui palju Vene õigeusu kirik suutis riigivõime mõjutada, võib näha juba pea kaks aastakümmet kestvates tulututes katsetes viia Vene koolidesse sisse kohustuslik usuõpetuse tund. Vene ühiskond on sügavalt religioosne, kui asi puudutab usuvendade serblaste huvide kaitsmist Pritina lennuvälja hõivamisel, ning äärmiselt ilmalik, kui tekib musta rüüd kandvate tegelaste ilmumise oht klassiruumidesse.
Vaadeldes Moskva patriarhaadi poliitikat postsovetlikus ruumis, siis selles kumab üsna selge paralleel Kremli teist poolt valitseva seltskonna huvidega. Mõlemat ilmestab kolm sõna: ei sammugi tagasi.
Kähmluseks kujunenud palagan Kiievi ristimise 1020. aastapäeva tähistamise ümber Ukrainas oli selle viimaseks näiteks.
Küllap peab paika jutt, et Aleksius II muretses Eesti kiriku käekäigu pärast. Metropoliit Korneliuse sõnul olla patriarh eesti preestrite peale lausa solvunud olnud. Samamoodi võisid solvuda ka Moskva keskkomiteelased, kuna eestlased ei pidanud oma lahkulöömisega toitvat kätt mitte millekski. Seda on raske pidada mureks Eesti pärast.
Eesti suursaadikute ülivõrdes suhtumine on samuti arusaadav. Ainuüksi sellepärast, et ega Eesti saadikul polegi Vene võimuladvikust suurt kellegagi rääkida. Selles mõttes oli Aleksius II täiel määral Eestile selle ladviku esindaja. Mees, kelle vahendusel kohtusid kord kaks presidenti.
Aleksiuse lahkumine on kurb. Moskvas pole enam kõrget kuju, kellega saab regulaarselt rääkida. Ja veel eesti keeles. Nende vestluste abil sai küllap patriarh veidi leevendada 18 aasta jooksul säilinud koduigatsust.
Kas tema lahkumine muudab Eesti jaoks midagi poliitilises mõttes? Realistlikus, mitte matusekõne formaadis rääkides.
Vene uudistes võis juba näha pealkirja, et Aleksiust saab pühakuna kanoniseerida kõige varem 50 aasta pärast. Nii et juba peaaegu pühak. Mis eristas Saulust pühak
Paulusest? See oli kahetsus. Mis eristaks agent Drozdovi pühast Aleksiusest? Seda kahetsust pole me paraku kuulnud.
Igor Taro: peaaegu pühak
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
