23.12.2008
Inimene peaks kasvama armastuses
Vestlus paavstliku auprelaadi, Toronto ülikooli emeriitprofessori, Pirita kloostri vaimuliku Vello Saloga oli üsna pingeline. Võib-olla on hing jõulueelsel ajal eriliselt hell. Või mõjus Pirita kloostri lugemistoa hilisõhtune rahu. Või hoopis teadmine, et isa Vello Salo võttis meie vestluse aja valmiva raamatu kirjutamise arvelt.
Minu mõte on aastavahetuse eel rääkida kirikust kui institutsioonist, selle rollist ja tähendusest meie elus. Kui lubate, tsiteerin sissejuhatuseks isa Philippe'i (roomakatoliku kiriku piiskop Eestis Philippe Jourdan - K. L.), kes on öelnud, et "kirik peab kasutama kõiki vahendeid, mida ta saab, et leida inimestega kontakti. Sest Jeesus Kristus käis kogu aeg ringi". Isa Vello, kas see on praegu kiriku jaoks küsimus number üks Eestis ja võib-olla laiemaltki?
Iga asja võib väljendada mitut moodi. Jeesus Kristus ütles: "Minge ja tehke oma õpilasteks kõik rahvad." See on kiriku asutaja issanda käsk algusest peale. Ja see ei muutu aegade jooksul.
Kas võime kiriku defineerida ka nii, et see annab inimesele ümbritseva maailma kohta hädavajalikku informatsiooni ja õpetaja jutluse kaudu õpetust, kuidas toimida õigesti nii, et olla ise rahul oma valikutega ja samas ka tasakaalus ümbritseva keskkonnaga?
Kui vaadata kiriku asutaja seisukohast, siis on siht inimese igavesele elule aitamine. Ja see ei ole tükitöö, vaid pidev protsess. Kui inimene võtab vastu ristimise ja elab nii nagu Jumal tahab, siis ta pääseb. See on põhiline.
Kui vaadata väljastpoolt uudishimuliku pilguga, võib küll öelda, et kiriku teene oli panna igasse väikesesse külasse püsti kunstikeskus. Kirik, kus oli niihästi lugemine, laulmine kui ka skulptuurid ja maalikunst. Ja teoloogiliselt haritud inimene, kes kuulas teisi. Kes oli õpetatud teisi kuulama. Aga see kõik kehtib väljastpoolt vaadatuna. Kiriku eesmärk on aidata inimesi ennast leida.
Siit võib tekkida küsimus, kas me tõesti pidevalt enesekasvatamisega tegeledes ja ennast kasvatada lastes ei teagi, kes me oleme ja mida vajame?
Kui me võrdleme end loomadega, siis nende lapsepõlv on tõesti lühike. Aga inimest peab kasvatama oma aastat kaheksateist meie laiuskraadil. See on väga pikk protsess. Pühakuks kuulutatud Pater Pio, keda mul oli au isiklikult tunda, ütleb meile: "Ainult aegamööda annab Jumal meile teada, kes me oleme."
Kas meid peaks mõtlema panema asjaolu, et oleme rahvana kirikust kaugemal kui näiteks leedulased? Või saame tunda uhkust, et oleme looduslähedased?
Ma ei pea eestlasi paremaks ega halvemaks teistest rahvastest. Kõik ristitud on kiriku liikmed. Kui palju neid Eestis on, selle kohta puudub statistika. Kõik ülejäänud on väljaspool kirikut. Kui kaugel nad kirikust on või kas nad on sinna teel, on hoopis teine küsimus.
Aga loodusega on ristiusk väga tugevalt seotud. Eesti keeles on sõnad looja ja loodusseadus. Seadus, mis on loodud. Kõik, mis on loodud, on looja oma ja on loodus. Keegi ei tule mulle midagi targemat ütlema, sest paremini seda seletada ei saa. Loodusseadused toimivad ja neid ei saa me ümber teha. Võime vaid avastada.
Läbi aegade on kirikut üritatud reformida ja selle tulemusena on tekkinud uusi omavahel konkureerivaid vorme. Kas ei ole kõik need kiriku sisemised lõhenemised teinud raskemaks sellele pandud ülesande täitmise? Hõlpsam olnuks aidata inimest ühtse ajaarvamise algusest loodud roomakatoliku kiriku raames.
Oleks on üks sant poiss, ütleb eestlane. Me ei saa öelda, kas me tahtsime enda naabrina sellist Venemaad, nagu see praegu on. Teist Venemaad ei ole. Ja sellega tuleb kuidagi hakkama saada. Ja ka nende kirikutega, kes on või on ennast kirikuks kuulutanud. Nemad peavad ennast õigustama issanda ees, mitte minu ees.
Ja kui Jeesuse Kristuse käsk on armastada üksteist, nagu Tema meid on armastanud kuni ristisurmani, siis selle järgi saame mõõta, kes kristlane on ja kes sõidab piraadilipu all, valetab. Olen lugenud Ameerika terroristlikust organisatsioonist, kes nimetab ennast kristlikuks.
Nõukogude ajal oli riik kiriku väga selgelt tagaplaanile surunud. Praegu võime jälgida, kuidas Vene riigi seadusandlik ja täidesaatev võim kannavad kirikut kui lippu enese ees, demonstreerides enese ühtsust kirikuga. Milline on teie hinnangul seis Eestis?
Mina olen vana testamendi eriteadlane ja muu ei ole absoluutselt minu rida. Minu arvamine ei muuda selles asjas mitte midagi. Et iga ärimees katsub oma ärile reklaami teha, olgu kiriku, mängupõrgu või päris põrgu arvel, seda me näeme iga päev. Igal pool. Selles mõttes on kogu maailm üks küla. Et püütakse teisi ära kasutada, sealhulgas ka kirikut, see oli, on ja jääb.
Kui te oma elukogemusega vaatate kasvatusprotsessi, kas teie hinnangul on arutelud religiooniõpetuse vajalikkusest põhjendatud?
Matemaatika ei meeldi paljudele kooliõpilastele. Aga ettepanek teha matemaatika vabatahtlikuks õppeaineks ajab ilmselt kõik lugejad irvitama. Aga ärritama hakkab juba see, et lastele ei õpetata, kes on inimene. Just selles ongi religiooni mõte.
Kõigist ideoloogiatest tuleks kindlasti rääkida. Bolševism oli üks ideoloogia, mis tappis miljoneid. Tähendab see oli oluline tegur meie arenguloos. Rahvussotsialism oli üks ideoloogia, mis tappis miljoneid. Sellestki tuleb kõnelda. Ja nõnda edasi.
Kas seetõttu, et oleme juba mitmendat põlvkonda kasvatanud ühiskonna liikmeid ilma religiooniõpetuseta, oleme hakanud kaotama ka midagi väga olulist kultuuris?
Fakt on see, et meil, eesti rahval, ei olnud viiskümmend aastat võimalik kaasa rääkida oma koolisüsteemi arendamises. See ei ole meie süü ega meile süüks pandav. Küll aga peame vaatama hoolega, mis me oleme teinud viimase kahekümne aasta jooksul, ja eriti, mida me teeme tuleval aastal.
Eraldi teema on veel see, miks eestlased ei taha lapsi. Ehk teisisõnu, miks eestlased tahavad välja surra. Me ei jõua varsti enam oma riiki üleval pidada. Kui asjad nii edasi lähevad, tuleb meil tulevikus minna soomlaste jutule palvega võtta end üheks Soome maakonnaks. Töölistena eelistavad nad eestlasi kindlasti etiooplastele, keda nad praegu sisse veavad. Ja nii teostubki Suur-Soome idee, milles Eesti tulevik saab olla vahest oma murrakuga maakond hõimurahva riigis.
Kas oskavad inimesed määratleda oma õnne?
Seda oskavad küll. Kui ütlevad, et on õnnelikud. Ma olen kuulnud. Ja ma ise ei ole ka kuidagi õnnetu. Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene. Igaühe käest tuleb eraldi küsida, millal ta on õnnelik ja millal õnnetu. Pühakiri ütleb: "Igal asjal oma aeg. Aeg ehitada, aeg lammutada."
Aga see küsimus on meile eluline, miks eestlane ei taha lapsi. Me teame täpselt, kui palju lapsi läheb kooli sügisel. Varsti saame teada, kui palju lapsi läheb kooli kümne aasta pärast, kas peame hakkama koole jälle kinni panema või hoopis ehitama uusi.
Kas olete vahel tunnetanud vajadust tõmmata piir enese ja maailma vahele?
Nii kaua, kui mina ei parane, ei parane maailm. Selle peaks igaüks koolis selgeks saama. Sealt hakkab revolutsioon, kui soovite.
Millise lihtsa soovituse annate inimesele, kes soovib end parandada? Seada sammud raamaturiiuli juurde?
Mis te nüüd?!
Minna välja, hingata värsket õhku, mõtelda elu üle järele? Kuulata linnulaulu?
Jah, seda võib-olla kõigepealt. Esimese Eesti vabariigi ajal oli elu talukeskne. Kolm neljandikku elanikest elas maal. Praegu on vastupidi. Oleme linlased. Aga linnas ei ole enam kodu, ei ole loodust. On vaid neli seina, mida võib iga päev vahetada. Sellepärast on tähtis, et käidaks looduses, suheldaks loodusega. Ma arvan, et igaühel võiks olla oma maalapike harida vabal ajal. Neid võimalusi on palju. Küsimusele, kust peale hakata, vastan, et sealt, kus keegi parajasti seisab. Kahte astet korraga ülespoole teha ei pea ma tõenäoliseks. Kasvamine on meile loodusega kaasa antud. Kõik, mis elab, see kasvab. Või siis taandareneb. Ja sureb.
Kas me saame vestluse lõpetuseks vaadata tulevikku optimistlikult või jääb kõlama pigem murelik toon?
Ristiinimene on optimistlik. Mul ei ole midagi karta. Jääb ainult loota ja oodata. Ja minna edasi, mitte tagasi. Sest igaühega võib midagi juhtuda ...
Kas inimese elu kulgeb ettemääratud piirides, kus ta saab oma rada mõjutada valikutega siiski vaid nende piiride sees?
Piirid on täiesti selged. Kui me elame Eestis, mis on raudse eesriide taga, siis tuleb siin elada. Ja mina olen väljas ja ma ei pääse sisse. Mingisugune venelane seisab oma "maksimkaga" vahis ja ei lase mind sisse.
See piirab mind küll, aga see ei piira mind seesmiselt. Paul-Eerik Rummo on öelnud, et armastada ja luuletada saab igal pool. Ja inimene peaks kasvama just armastuses. See on maailma põhijõud.
Inimene peaks kasvama armastuses
 | | | |
Eesti uudised
Välisuudised
Arvamus
Artiklid
Kultuur
|
